keeli

Ingrian

Alternative forms

Etymology

From Proto-Finnic *keeli, from Proto-Uralic *käle. Cognates include Finnish kieli and Estonian keel.

Pronunciation
  • (Ala-Laukaa) IPA(key): /ˈkeːli/, [ˈkeːlʲ]
  • (Soikkola) IPA(key): /ˈkeːli/, [ˈke̝ːlʲi]
  • Rhymes: -eːlʲ, -eːli
  • Hyphenation: kee‧li

Noun

keeli

  1. tongue
  2. language
    • 2021, Kati Kallio, Riho Grünthal, Lasi Saressalo, quoting Olga Filatova, Inkerikot, setot ja vatjalaiset (overall work in Finnish), →ISBN, page 40:
      Ennee sottaa mittää sitä vennään keeltä meil ei olt - kaik oli oman keeli!
      Before the war we didn't have any Russian language - everything was our own language!
  3. string (of a musical instrument)
  4. tang (part of an instrument fastened to the handle)

Declension
Declension of keeli (type 5/keeli, no gradation)
singular plural
nominative keeli keelet
genitive keelen keeliin, keelilöin
partitive keeltä, keelt keeliä, keelilöjä
illative keelee keelii, keelilöihe
inessive keelees keeliis, keelilöis
elative keelest keelist, keelilöist
allative keelelle keelille, keelilöille
adessive keeleel keeliil, keelilöil
ablative keelelt keelilt, keelilöilt
translative keeleks keeliks, keelilöiks
essive keelennä, keeleen keelinnä, keelilöinnä, keeliin, keelilöin
exessive1) keelent keelint, keelilöint
1) obsolete
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl)
**) the comitative is formed by adding the suffix -ka? or -kä? to the genitive.

Derived terms

References
  • V. I. Junus (1936) Iƶoran Keelen Grammatikka‎, Leningrad: Riikin Ucebno-pedagogiceskoi Izdateljstva, page 62
  • Ruben E. Nirvi (1971) Inkeroismurteiden Sanakirja, Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, page 162
This article is issued from Wiktionary. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.